Mitteformaalne õpirännak

Rännak algas 18. novembril kell 10.30 Tartu hotellis. Õpirännaku teejuhtideks olid Hannes Lens, Elina Kivinukk ja Piret Jeedas. Kahel järjestikusel päeval toimunud koolitusel erinevate rühmatööde ja arutluste vahepeal mängiti mitmeid pallimänge.
Koolituse käigus jagati matejale tuttavatest teemadest, nt multiintelligentsus, õppimis- ja õpetamismeetodi mõiste ja liigid jm. Järgnevalt teen aga kokkuvõtte formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe olemusest.

Formaalõpe on eesmärgistatud õpe, mis toimub selgelt määratletud ja institutsionaliseeritud spetsiaalselt õpetamiseks/koolitamiseks ja õppimiseks loodud keskkonnas. Õpetajad on spetsiaalselt selle valdkonna jaoks kvalifitseeritud vastavalt õpetatavale ainevaldkonnale ja tasemele, õpilasi on sageli jaotatud teatud kategooriatesse kas vanuse, taseme või spetsialiseerumise alusel. Õpieesmärgid on peaaegu alati seatud väljaspoolt, õppimisprotsessi enamasti jälgitakse ja hinnatakse, õpitulemusi tunnustatakse tavaliselt diplomi või tunnistusega. Suur osa formaalsest õppest on kohustuslik (nt kooliharidus), mille riik tagab, et saavutada ühtsust (tagada õpilasele baaspakett, et edasi õppida järgmises formaalõppeasutuses).
Mitteformaalne õppimine on eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv õpe, mis võib aset leida väga erinevates situatsioonides ja keskkondades, mille puhul õpetamine/koolitamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ehk peamine otstarve. Need keskkonnad ja situatsioonid võivad olla vahelduvad või ajutised, tegevusi või kursusi võivad läbi viia professionaalsed õppimise toetajad (nt noortekoolitajad), aga ka vabatahtlikud (nt noortejuhid). Tegevused ja kursused on planeeritud, kuid harva struktueeritud tavapärase tempo või õppekava teemade järgi. Tavaliselt on nad suunatud teatud sihtgruppidele, kuid harva dokumenteerivad ja hindavad õppetulemusi või –saavutusi tavapärasel viisil.
Informaalne õppimine: õppija seisukohast lähtudes on see eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides perekonnas, töökohas, vabal ajal jm. Sellel on tulemused, kuid neid tunnustatakse harva, kunagi ei anta tunnistust ja ei ole õppija jaoks koheselt nähtavad, samuti ei arvestata neid hariduslikel, koolituslikel ega tööalastel eesmärkidel.

Arutelu tulemusel jõuti järeldusele, et huvikoolis toimub formaalne õpe ning see on formaalne õppeasutus kuigi algul arvati, et tegemist on mitteformaalse õppe ja õppeasutusega.

Rühmatöö tulemusel leiti, et huvikoolide rolliks on:
1) anda lastele tegevust vastavalt nende huvidele (sisustada vaba aega)
2) sotsiaalselt arendada last
3) erialaste oskuste arendamine
4) traditsioonide hoidmine ja edasi andmine
5) hea kultuuri tarbija (looja) kasvatamine
6) hariduse täiendamine
7) kasvatada, individuaalne lähenemine igale lapsele
8) kohaliku kultuurielu kujundamine
9) lapses järjekindluse kasvatamine
10) silmaringi laiendamine
11) eduelamuse pakkumine.

Õpirännakul osalesid Anne Masing ja Kristi Adosson.

TERA õppija 4 ÕPIOSKUST

Eelmise veerandi lõpul oli TERAs keskuste päeva teemaks "ÕPIOSKUSED". Õpilased said harjutada õppimiseks kasulikke nippe, õppida iseennast kui õppijat paremini tundma, avastada oma tegelikku saavutuspotentsiaali ning proovida ajajuhtimiseks vajalikke oskusi.

Õpioskuste valdamine muudab õppimise tulemuslikumaks ja nauditavamaks. See aga omakorda soodustab valmisolekut elukestvaks õppeks!


TERA õppija 4 õpioskust on:

1. ÕPIHUVI TEKITAMINE JA SÄILITAMINE - eesmärgistamine, õppimist toetava emotsionaalse seisundi ja mõtteviisi valimine, segajate vältimine.

2. ÕPPIMISPLAANI KOOSTAMINE JA TÄITMINE - piisava uneaja, puhkeaja, õppimisaja, tervisliku toitumise, sportimise kavandamine.

3. ÄRAÕPPIMINE - info kogumise, süstematiseerimine ja seostamise oskused, märkmete tegemise ja tekstiga töötamise oskused, küsimuste esitamise oskused, mälutehnikad.

4. ENESEANALÜÜS - teadlikkus oma õpistiilidest, oma enesehinnangu toetamise ja parendamise oskused, tagasiside küsimise ja kasutamise oskused.