Intervjuu Aivar Halleriga

Aivar on erakordselt andekas inimene. Tema professionaalne haare ulatub tippjuhtide ja -sportlaste nõustamise, kooli juhatuse esimehe, koolitaja ja konsultandi väljakutseteni, veel jõuab ta panustada Eesti Haridusfoorumi, Lastevanemate Liidu ja Olümpiaakadeemia juhatuste tegevusse. Aitäh, Aivar, et jagad oma tõelisi aardeid ka meiega!

1. Miks Sa vaimustud haridusega seotud teemadest?

Kõik haridusega seonduv hakkas mind üha rohkem huvitama peale seda, kui mõistsin, et haridussüsteem on ühiskonna selgroog. Kui selgroog tugisüsteemina on pisutki vildakas, siis mõjutab see terviku toimimist. Minu igapäevatöö on juhtimisprobleemidega tegelemine ja mingil hetkel sain aru, et mulle ei meeldi enam kõveraks kasvanud puid sirgeks painutada. Selle asemel otsustasin hakata noortele võrsetele kasvukeskkonda looma, kus nad saaksid sirgeks ja sihvakaks kasvada. Siis hakkasin käima mõõda koole ja tänaseks olen juba enam kui 200 Eestimaa koolis noorte ja õpetajatega kohtunud ning arutlenud suhete ja eesmärkide teemal. Tunnen ennast hästi ka peale tööalaseid seminare, aga see ei ole võrreldav tundega, mis mind valdab noorte kirju lugedes.

2. Millised uskumused/tõekspidamised/mõtteviis toetavad mõjusat tööd õpetajana?

Kui mõtlen tagasi enda õpetajatele, siis kõige enam on mulle mõju avaldanud need inimesed, kes on mind võrdväärseks pidanud. Hea õpetaja ei ütle kunagi vastust ette, vaid aitab õpilasel endal jõuda õige vastuseni. Ta lubab õpilastel kahelda oma seisukohtades – ta ei oma lõpliku tõe monopoli! Teda iseloomustab oskus õpetatav aine eluliseks ja huvitavaks muuta. Ta ei kurda kunagi, et lapsed on lollid või laisad, sest ta teab, et õpilaste seisund klassis on alati sõltuvuses õpetaja seisundist. Ja kui õpilased peaksid oma kogenematuses üksteisele haiget tegema, siis ei lähe ta jõuga korda looma, vaid loob õhkkonna, kus tekkinud konflikti lahti harutatakse ning konflikti tekkimise põhjused üles leitakse. Ta teab, et iga probleem muutub arengu eelduseks, kui selle põhjused üheskoos üles otsitakse ning toimemehhanismi tundma õpitakse. Hea õpetaja kasvab koos õpilastega ja julgeb seda ka tunnistada, et siis noortega koos ühisest kasvamisest suurt rõõmu tunda. Selle kõige oluline eeldus on, et hullumiseni ülekoormatud ainekavad muudetakse inimlikuks. Aga see on juba järgmine teema ...

3. Mis peaks iseloomustama 21. sajandi kooli?

Uuenenud kooli peaks eelkõige iseloomustama pedagoogiline mitmekesisus. Absoluutselt kõik inimesed on unikaalsed ja erivajadustega. On lubamatu ja lausa kuritegelik püüda suruda kõik inimesed ühtsete normide ehk ühe riikliku (ja kellegi arvates ainuõige) õppekava alla. Haridussüsteemi kui protsessi ei tohi ega saagi juhtida nagu äriettevõtet. Kool ei ole saapavabrik ning haridusvaldkonna juhtimine tööstusele omase kuluefektivsuse alusel näitab (riigi)juhtide suutmatust süsteemselt mõelda. Isegi äris õpetan ettevõtjad täna, et põhiprotsess ettevõttes ei ole mitte raha teenimine, millegi tootmine või kellegi teenindamine vaid INIMESE ARENG. Kui inimene ei tunne, et ta selles konkreetses keskkonnas areneda saaks ja inimesena kvalitatiivselt uuele tasemele tõusta võiks, siis ta hakkab võitlema, mandub või lahkub. Seevastu soodsas arengukeskkonnas on inimene reeglina õpihimuline, tasakaalus ja õnnelik. Ta on valmis pingutama ja teeb seda rõõmuga, sest ta teab, et areng algab sealt, kus mugavustsoon lõppeb. Ta on tänulik selle keskkonna loojale ning koostöös teiste, samas seisundis inimestega, luuakse sünergia ning saavutatakse täiesti erakordseid tulemusi. Seega peaks uuenenud haridussüsteemis olema kohta paljudele erinevatele pedagoogilistele suundadele, et kõik lapsevanemad ja lapsed saaksid valida nende väärtushinnangutele ja arusaamadele kõige sobilikuma arengukeskkonna. Seejuures peaks haridussüsteemi mõiste avarduma kaugele väljapoole tänast kooli mõistet. Elukestev haridusprotsess peaks algama juba embrüonaalsest faasist ehk tegelikult peaksid noored koolis õppima seda, kuidas peret luua ja säilitada, meelepärast tööd leida, töö ja kodu vahele tasakaalu luua ning kõrge vanuseni aktiivne ühiskonnaliige olla ja oma elust suurt rõõmu tunda. Kui ma saaksin määrata õppeaineid, mis 21. sajandi koolis uut põlvkonda kujuneda võiksid aidata, siis sinna kuuluksid konfliktide rahumeelne lahendamine; isiksuseks olemine ja iseenda loomine; oma seksuaalsuse pühitsemine; keha, hinge ja vaimu eristumine ja koostoime; loomingulisuse käivitamine; õigluse ja sallivuse mõistmine; eetiline majandus; ausus ja vastutus; teadus ja vaimsus ine. Loomulikult on suurim takistus nende õppeainete õpetamisele vastavate õpetajate puudumine. Seepärast pean 21. sajandi kooli suurimaks väljakutseks uutel alustel toimiva õpetajaõppe ning täiendõppe käivitamist ja sellele eelnevalt õpilase ning õpetaja arengu kesksete õppe ning ainekavade koostamist. Ja usutavasti ei püüa enam keegi neid kavasid luua enne, kui ühiskondlik haridusootus on selgunud ja sellel vastav hariduse strateegia on loodud.