Seotus (iseenda, kogukonna ja maailmaga) tekitab olulisuse tunde. Kui õpilane usub, et teadmisi saab rakendada isiklikul tasandil ja tegelikus maailmas, muutuvad need tema jaoks tähenduslikuks.
Mida teha, et õppetöö oleks elukesksem?
1. ÕPILASTE HUVIDE VÄLJASELGITAMINE - uuri otse või kaude, küsides, mida nad vaatavad telerist, milline YouTube'i video neile kõige rohkem meeldib, mis on nende lemmikspordialad ja mida nad teevad nädalavahetusel. Tunne huvi, millist tehnoloogiat nad kasutavad, millistel veebilehtedel ja kus jututubades käivad, Rate'i, Orkuti, Facebooki lemmikrakenduste vastu, räägi nendega loetud raamatutest, ajaleheartiklitest, sõpradele esitatavatest ootustest ja pettumustest inimsuhetes.
Nt õpilaste ettekanded/demod oma huvialadest, oma netiprofiili koostamine, ajaloolise isiku netiprofiili koostamine, unelmareisiks saadud 20000 EURi kulutamise plaan, unistuste toa plaan, oma ettevõtte loomise plaan.
2. KLASSI SIDUMINE KOHALIKU JA GLOBAALSE KOGUKONNAGA muudab õppe sisukamaks. Jäämine üksnes klassiruumi piiridesse hakkab lõpuks tunduma kunstliku ja elukaugena. Nt kodukoha probleemide analüüs ja lahenduse leidmine, kogukonnaliikmete intervjueerimine, erinevate ainetega seotud ülesannete väljamõtlemine oma kogukonna ainetel, töövarjupäevad, mänguväljaku puude kaardistamine (puu liik, asukoht kaardil, kõrgus, omadused, jms), globaalprobleemide põhjusete uurimine ja võimalike lahenduste leidmine.
Tihtipeale on just õpitava teema eesmärgistamisel seoste näitamine tegeliku eluga aluseks õppija motivatsioonile!
Allikas* "Lõimitud aine- ja keeleõpe", 2008, lk 199-216
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar