Sammumaania: Thea, Kaie ja Piret

TERA "Käi jala" tiimi esindus Supilinnas, seisuga õp Piretil 26 000 sammu, minul...

Intervjuu Aivar Halleriga

Aivar on erakordselt andekas inimene. Tema professionaalne haare ulatub tippjuhtide ja -sportlaste nõustamise, kooli juhatuse esimehe, koolitaja ja konsultandi väljakutseteni, veel jõuab ta panustada Eesti Haridusfoorumi, Lastevanemate Liidu ja Olümpiaakadeemia juhatuste tegevusse. Aitäh, Aivar, et jagad oma tõelisi aardeid ka meiega!

1. Miks Sa vaimustud haridusega seotud teemadest?

Kõik haridusega seonduv hakkas mind üha rohkem huvitama peale seda, kui mõistsin, et haridussüsteem on ühiskonna selgroog. Kui selgroog tugisüsteemina on pisutki vildakas, siis mõjutab see terviku toimimist. Minu igapäevatöö on juhtimisprobleemidega tegelemine ja mingil hetkel sain aru, et mulle ei meeldi enam kõveraks kasvanud puid sirgeks painutada. Selle asemel otsustasin hakata noortele võrsetele kasvukeskkonda looma, kus nad saaksid sirgeks ja sihvakaks kasvada. Siis hakkasin käima mõõda koole ja tänaseks olen juba enam kui 200 Eestimaa koolis noorte ja õpetajatega kohtunud ning arutlenud suhete ja eesmärkide teemal. Tunnen ennast hästi ka peale tööalaseid seminare, aga see ei ole võrreldav tundega, mis mind valdab noorte kirju lugedes.

2. Millised uskumused/tõekspidamised/mõtteviis toetavad mõjusat tööd õpetajana?

Kui mõtlen tagasi enda õpetajatele, siis kõige enam on mulle mõju avaldanud need inimesed, kes on mind võrdväärseks pidanud. Hea õpetaja ei ütle kunagi vastust ette, vaid aitab õpilasel endal jõuda õige vastuseni. Ta lubab õpilastel kahelda oma seisukohtades – ta ei oma lõpliku tõe monopoli! Teda iseloomustab oskus õpetatav aine eluliseks ja huvitavaks muuta. Ta ei kurda kunagi, et lapsed on lollid või laisad, sest ta teab, et õpilaste seisund klassis on alati sõltuvuses õpetaja seisundist. Ja kui õpilased peaksid oma kogenematuses üksteisele haiget tegema, siis ei lähe ta jõuga korda looma, vaid loob õhkkonna, kus tekkinud konflikti lahti harutatakse ning konflikti tekkimise põhjused üles leitakse. Ta teab, et iga probleem muutub arengu eelduseks, kui selle põhjused üheskoos üles otsitakse ning toimemehhanismi tundma õpitakse. Hea õpetaja kasvab koos õpilastega ja julgeb seda ka tunnistada, et siis noortega koos ühisest kasvamisest suurt rõõmu tunda. Selle kõige oluline eeldus on, et hullumiseni ülekoormatud ainekavad muudetakse inimlikuks. Aga see on juba järgmine teema ...

3. Mis peaks iseloomustama 21. sajandi kooli?

Uuenenud kooli peaks eelkõige iseloomustama pedagoogiline mitmekesisus. Absoluutselt kõik inimesed on unikaalsed ja erivajadustega. On lubamatu ja lausa kuritegelik püüda suruda kõik inimesed ühtsete normide ehk ühe riikliku (ja kellegi arvates ainuõige) õppekava alla. Haridussüsteemi kui protsessi ei tohi ega saagi juhtida nagu äriettevõtet. Kool ei ole saapavabrik ning haridusvaldkonna juhtimine tööstusele omase kuluefektivsuse alusel näitab (riigi)juhtide suutmatust süsteemselt mõelda. Isegi äris õpetan ettevõtjad täna, et põhiprotsess ettevõttes ei ole mitte raha teenimine, millegi tootmine või kellegi teenindamine vaid INIMESE ARENG. Kui inimene ei tunne, et ta selles konkreetses keskkonnas areneda saaks ja inimesena kvalitatiivselt uuele tasemele tõusta võiks, siis ta hakkab võitlema, mandub või lahkub. Seevastu soodsas arengukeskkonnas on inimene reeglina õpihimuline, tasakaalus ja õnnelik. Ta on valmis pingutama ja teeb seda rõõmuga, sest ta teab, et areng algab sealt, kus mugavustsoon lõppeb. Ta on tänulik selle keskkonna loojale ning koostöös teiste, samas seisundis inimestega, luuakse sünergia ning saavutatakse täiesti erakordseid tulemusi. Seega peaks uuenenud haridussüsteemis olema kohta paljudele erinevatele pedagoogilistele suundadele, et kõik lapsevanemad ja lapsed saaksid valida nende väärtushinnangutele ja arusaamadele kõige sobilikuma arengukeskkonna. Seejuures peaks haridussüsteemi mõiste avarduma kaugele väljapoole tänast kooli mõistet. Elukestev haridusprotsess peaks algama juba embrüonaalsest faasist ehk tegelikult peaksid noored koolis õppima seda, kuidas peret luua ja säilitada, meelepärast tööd leida, töö ja kodu vahele tasakaalu luua ning kõrge vanuseni aktiivne ühiskonnaliige olla ja oma elust suurt rõõmu tunda. Kui ma saaksin määrata õppeaineid, mis 21. sajandi koolis uut põlvkonda kujuneda võiksid aidata, siis sinna kuuluksid konfliktide rahumeelne lahendamine; isiksuseks olemine ja iseenda loomine; oma seksuaalsuse pühitsemine; keha, hinge ja vaimu eristumine ja koostoime; loomingulisuse käivitamine; õigluse ja sallivuse mõistmine; eetiline majandus; ausus ja vastutus; teadus ja vaimsus ine. Loomulikult on suurim takistus nende õppeainete õpetamisele vastavate õpetajate puudumine. Seepärast pean 21. sajandi kooli suurimaks väljakutseks uutel alustel toimiva õpetajaõppe ning täiendõppe käivitamist ja sellele eelnevalt õpilase ning õpetaja arengu kesksete õppe ning ainekavade koostamist. Ja usutavasti ei püüa enam keegi neid kavasid luua enne, kui ühiskondlik haridusootus on selgunud ja sellel vastav hariduse strateegia on loodud.

Kuidas II klass inglise keeles "Zoo" teemat õppis

PALVE LASTE EEST

Ina J. Hughes (USA kooliõpetaja),
kohandanud James Steyer

Palvetame laste eest,
kes näppavad maiustusi enne söögiaega,
kes kustutavad auke matemaatika töövihikusse,
kes jonnivad toidupoes ja valivad toitu,
kes armastavad tondilugusid,
kes ei suuda kunagi oma kingi üles leida.

Ning palvetame nende eest,
kes põrnitsevad fotograafe läbi okastraadi,
kes ei saa keskida tänaval oma uutes tossudes,
kes on sündinud paigas, kuhu me iialgi ei läheks,
kes ei satu kunagi tsirkusse,
kes elavad vägivallamaailmas.

Palvetame laste eest,
kes magavad koos oma koeraga ja
korraldavad matuseid kuldkalale,
kes saavad oma vanemaid kallistada
ja neile võililli noppida,
keda külastab hambahaldjas,
kes kallistavad meid kiiruga
ja unustavad lõunasöögiraha.

Ning palvetame nende eest,
kes ei saa kunagi magustoitu,
kellel ei ole tekki, mida järel lohistada,
kes näevad oma vanemaid suremas,
kes ei suuda leida leiba, mida varastada,
kellel ei ole tuba, mida peab koristama,
kelle pilt ei ole kellegi kaminasimsil,
kelle koletised on reaalsed.

Palvetame laste eest,
kes kulutavad oma nädalaraha enne teisipäeva,
kes lükkavad musta pesu voodi alla
ega pese vanni,
kes ei luba endale sõprade nähes musi anda,
kes nihelevad kirikus ja karjuvad telefonis,
kelle pisarad ajavad meid mõnikord naerma
ja kelle naeratus võib meid nutma ajada.

Ning palvetame nende eest,
kelle õudusunenäod lähevad täide keset päist päeva,
kes on nõus kõike sööma,
kes ei ole kunagi käinud hambaarsti juures,
keda ei ole keegi ära hellitanud,
kes lähevad näljasena voodisse
ja nutavad ennast magama,
kes elavad ja liiguvad, kuid kellel pole elu.

Palvetame laste eest,
kes tahavad, et neid süles kantaks,
ja nende eest, keda peab süles kandma,
nende eest, kellest me kunagi ei loobu,
nende eest, kellele ei anta uut võimalust,
nende eest, keda oma tähelepanuga lämmatame…
ja nende eest, kes haaravad igast käest, mida lahkelt pakutakse.

Margaret J. Wheatley „Pöördudes üksteise poole. Lihtsad kõnelused taastavad usu tulevikku.“

Südamenädal "Oska puhata ja vältida stressi" vol 7

Kuidas ennast ise keerulises olukorras rahustada*:

1. Kui tunned, et oled valmis plahvatama, võta aeg maha ja ära vasta kohe.
Soovitav on mõned korrad sügavalt sisse-välja hingata.

2. Üks suur võluvahend on naeratus. Kui keegi ütles mingi rumaluse või solvas, on soovitav see tühiseks naljaks pöörata. Naeratus avaldab positiivset mõju partnerile ja ütlejale endalegi.

3. Kolmandaks soovitavad psühholoogid suhtuda kõikidesse elunähtustesse kainelt ja realistlikult. Inimesi tuleb võtta sellisena nagu nad on, sest täiskasvanud inimest vaevalt et muuta õnnestub. Ebameeldivasse inimesse võib suhtuda kui halba ilma, millel ei tohi lasta oma tuju rikkuda.

4. Üks suhtlemise kuldreegel ütleb, et halvas tujus vältige teistele inimestele hinnangute andmist, sest siis pole te objektiivne. Halvad sõnad ja sõim on soovitav ajaliselt edasi lükata, näiteks õhtu või järgmise päeva peale. Kui keegi tuleb teie jutule väga ärritunult, siis kuulake ta lihtsalt ära ja ärge kohe vastake.

5. Ebaõnnestumisi on soovitav võtta võimalikult kergelt. Tasub meeles pidada, et ka kõige edukama inimese elus on vahel ebaõnne.

6. Olukorda analüüsides on võimalik midagi sellest tuleviku jaoks kõrva taha panna. Alati on võimalik lohutada ennast sellega, et kellelgi on veel halvem. Kui tundub, et miski enam rõõmu ei paku, tasub rõõmustada selle üle, et peagi tuleb jälle nädalalõpp, kevad või suvi, mida keegi parasjagu ootab.

7. Tööl tuleb ikka ette, et keegi teie tegevust kritiseerib. Sellesse tuleb suhtuda rahulikult ja püüda mõista kriitika motiive. Tööalane kriitika tuleneb enamasti soovist tulemusi parandada ja sellest võib kasu olla. Ka kiitmise puhul tuleb tasakaal säilitada. Oma heategudele võiks vaadata kui kohusetäitmisele. Igati taunitav on soov iga hinna mida teha oma edukuse suurendamiseks. Kadedusest saab alati alguse vaen. Soovitav on elada tulevikus ja mitte mõelda kogu aeg sellele, mida oleks võinud teisiti teha, sest möödaläinut tagasi nagunii ei saa.

8. Stressirikkas olukorras tuletada meelde, et

MAAILM ON TÄPSELT SELLINE, MILLISEKS ME TA OMA TUNNETE, MÕTETE JA KUJUTLUSTEGA ENDALE TEEME.

*Niitra, S.(2004) Stress. Räägivad juhid ja hingetohtrid. Äripäeva Kirjastus

Südamenädal "Oska puhata ja vältida stressi" vol 6

Katkend Tuuli Taaveti* artiklist "Kuidas leevendada stressi?"

Stress ja kolleegid

Palju saavad stressis kolleegi abistamiseks teha tema kolleegid. Kui kaastöötaja hoidub äkki omaette ja ignoreerib teisi, on see märk ülepingest. Stressis töötaja ärritub kergesti, kaotab alatasa oma asju ja töötab kaootiliselt. Sageli jätab selline inimene oma välimuse unarusse ning tema töölaud mattub paberite alla. Kolleegide tööpingete leevendamiseks on soovitatud järgmist (Taimi Elenurm):
1. hoidu negatiivse energiaga nakatumisest;
2. paku toetust (vestle, kutsu lõunale või sportima);
3. ole hea kuulaja ja võimalda teistel vabalt kõik hinge pealt ära rääkida. Lase kaaslasel vabalt väljendada oma mõtteid, probleeme ja tundeid;
4. säilita positiivne suhtumine;
5. austa teise arvamust;
6. aita järjestada ülesandeid ja leida olulisim;
7. tarbe korral sõnasta kolleegi probleem ümber – lootustandvamaks ja positiivsemaks. Ära räägi talle liiga pikalt mitte haigustest vaid ravist, mitte tülist vaid lahkarvamustest, mitte puudustest, vaid vajadustest jne;
8. püüa koos kolleegiga välja selgitada need isiksuse ressursid, millele edasises võiks toetuda: nt abivajaja tugevad küljed, mis aitavad kaasa toimetulekule antud olukorras;
9. leia probleemi lahendamisel kasvõi väikseid edumärke, mis võiksid kaaslast julgustada.

*Tuuli uurib oma magistritöös stressi teemat õpetajatöös.