Mitteformaalne õpirännak

Rännak algas 18. novembril kell 10.30 Tartu hotellis. Õpirännaku teejuhtideks olid Hannes Lens, Elina Kivinukk ja Piret Jeedas. Kahel järjestikusel päeval toimunud koolitusel erinevate rühmatööde ja arutluste vahepeal mängiti mitmeid pallimänge.
Koolituse käigus jagati matejale tuttavatest teemadest, nt multiintelligentsus, õppimis- ja õpetamismeetodi mõiste ja liigid jm. Järgnevalt teen aga kokkuvõtte formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe olemusest.

Formaalõpe on eesmärgistatud õpe, mis toimub selgelt määratletud ja institutsionaliseeritud spetsiaalselt õpetamiseks/koolitamiseks ja õppimiseks loodud keskkonnas. Õpetajad on spetsiaalselt selle valdkonna jaoks kvalifitseeritud vastavalt õpetatavale ainevaldkonnale ja tasemele, õpilasi on sageli jaotatud teatud kategooriatesse kas vanuse, taseme või spetsialiseerumise alusel. Õpieesmärgid on peaaegu alati seatud väljaspoolt, õppimisprotsessi enamasti jälgitakse ja hinnatakse, õpitulemusi tunnustatakse tavaliselt diplomi või tunnistusega. Suur osa formaalsest õppest on kohustuslik (nt kooliharidus), mille riik tagab, et saavutada ühtsust (tagada õpilasele baaspakett, et edasi õppida järgmises formaalõppeasutuses).
Mitteformaalne õppimine on eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv õpe, mis võib aset leida väga erinevates situatsioonides ja keskkondades, mille puhul õpetamine/koolitamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ehk peamine otstarve. Need keskkonnad ja situatsioonid võivad olla vahelduvad või ajutised, tegevusi või kursusi võivad läbi viia professionaalsed õppimise toetajad (nt noortekoolitajad), aga ka vabatahtlikud (nt noortejuhid). Tegevused ja kursused on planeeritud, kuid harva struktueeritud tavapärase tempo või õppekava teemade järgi. Tavaliselt on nad suunatud teatud sihtgruppidele, kuid harva dokumenteerivad ja hindavad õppetulemusi või –saavutusi tavapärasel viisil.
Informaalne õppimine: õppija seisukohast lähtudes on see eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides perekonnas, töökohas, vabal ajal jm. Sellel on tulemused, kuid neid tunnustatakse harva, kunagi ei anta tunnistust ja ei ole õppija jaoks koheselt nähtavad, samuti ei arvestata neid hariduslikel, koolituslikel ega tööalastel eesmärkidel.

Arutelu tulemusel jõuti järeldusele, et huvikoolis toimub formaalne õpe ning see on formaalne õppeasutus kuigi algul arvati, et tegemist on mitteformaalse õppe ja õppeasutusega.

Rühmatöö tulemusel leiti, et huvikoolide rolliks on:
1) anda lastele tegevust vastavalt nende huvidele (sisustada vaba aega)
2) sotsiaalselt arendada last
3) erialaste oskuste arendamine
4) traditsioonide hoidmine ja edasi andmine
5) hea kultuuri tarbija (looja) kasvatamine
6) hariduse täiendamine
7) kasvatada, individuaalne lähenemine igale lapsele
8) kohaliku kultuurielu kujundamine
9) lapses järjekindluse kasvatamine
10) silmaringi laiendamine
11) eduelamuse pakkumine.

Õpirännakul osalesid Anne Masing ja Kristi Adosson.

TERA õppija 4 ÕPIOSKUST

Eelmise veerandi lõpul oli TERAs keskuste päeva teemaks "ÕPIOSKUSED". Õpilased said harjutada õppimiseks kasulikke nippe, õppida iseennast kui õppijat paremini tundma, avastada oma tegelikku saavutuspotentsiaali ning proovida ajajuhtimiseks vajalikke oskusi.

Õpioskuste valdamine muudab õppimise tulemuslikumaks ja nauditavamaks. See aga omakorda soodustab valmisolekut elukestvaks õppeks!


TERA õppija 4 õpioskust on:

1. ÕPIHUVI TEKITAMINE JA SÄILITAMINE - eesmärgistamine, õppimist toetava emotsionaalse seisundi ja mõtteviisi valimine, segajate vältimine.

2. ÕPPIMISPLAANI KOOSTAMINE JA TÄITMINE - piisava uneaja, puhkeaja, õppimisaja, tervisliku toitumise, sportimise kavandamine.

3. ÄRAÕPPIMINE - info kogumise, süstematiseerimine ja seostamise oskused, märkmete tegemise ja tekstiga töötamise oskused, küsimuste esitamise oskused, mälutehnikad.

4. ENESEANALÜÜS - teadlikkus oma õpistiilidest, oma enesehinnangu toetamise ja parendamise oskused, tagasiside küsimise ja kasutamise oskused.

Südamesära, mis jäänud sundide taha...

Reede õhtupoolikul toimus Dorpati konverentsikeskuses Avatud Ruum* teemal "Südamesära, mis jäänud sundide taha".

Mikk Sarv:
"Kui palju asju teeme oma elus vabast tahtest ja kui palju seepärast, et oleme lihtsalt sunnitud? Sunnime ennast positiivselt mõtlema ja käituma, kuigi tunneme nii mõnigi kord viha ja ei oska seda väljendada. Sunnime ennast tööd tegema ja lapsi õppima, kuigi sageli tahaks teha ka midagi, mis endal ja teistel silmad särama paneks. Ja perekond - mis vabadusest me siin veel räägime?! Või on lähisuhted mõeldud hoopis meie eneseväljendust ja vabadust suurendama?"

Vägivald algab õnnetu olemisest.
PISA testide tulemuste põhjal on Eesti lapsed teiste riikidega võrreldes väga kõrgel kohal. Samas aga kooliga rahulolematuse poolest on Eesti õpetajad ja õpilased samamoodi esimeste hulgas. Kuidas luuas uusi võimalusi? Kuidas sisemiselt toime tulla? Kuidas suurendada sisemist vabadust?

Kui osalejatel paluti sõnastada teemad, kuidas nemad on kogenud südamesära vallandumist, ilmusid seinale järgmised pealkirjad:
1) "Kohalolu"
2) "Mäng"
3) "Elurõõm ja rõõm elust"
4) "Armastus"
5) "Üheslaulmine"
6) "Valikud teispool sõnu"
7) "Luuletuste kirjutamine"
8) "Kuidas ära tunda oma kutsumust?"
9) "Lihtsus. Vaikimine."
10) "Unistamine"

Luuletuse tegemise rühmas uuriti ka Mathura raamatut "Kohalolu":
"Mis saab siis, kui suundume parema elu poole, aga ise paremaks ei muutu?"


* Avatud Ruum on meetod, mis tekkis tänu selle looja H.Owen'i poolt igavatel konverentsidel osalemise tulemusena. Ta oli väsinud monoloogidest ja kuulaja jaoks mittetähenduslikest ettekannetest. Avatud Ruumil on neli põhimõtet:
- kohal on õiged inimesed,
- juhtuvad õiged asjad,
- kui see algab, on õige aeg,
- kui see on läbi, siis see on läbi.

President Toomas Hendrik Ilves õppimisest ja õpetamisest

Me teame, et eestlased ei ole usklik rahvas. Pigem kirikuleige. Ometi valitseb
siinmail juba poolteist sajandit vankumatu usk, et just haridus ja teadmised aitavad elus edasi jõuda, hästi hakkama saada, hea töö saada ja eluga rahul olla.
Iga lapsevanem unistab, et tema lapse haridustee oleks pikem ja parem kui temal endal. Eestlased on hariduseusku rahvas. Selle kinnituseks on ka lõpmatu hulk meie vanasõnu ja rahvajutte.
Formaalselt ongi kõik justkui hästi.

Eesti rahvas tahab valdavas enamuses saada haridust. Üliõpilaste koguarv püstitab igal aastal uue rekordi. Osades, nn eliitkoolides on konkurents äärmiselt tihe. Rahvusvahelise PISA-uuringu järgi on Eesti koolilapsed maailma mõõtkavas ühed kõige paremini haritud.
Peaksime olema väga rahul. Aga vist ei ole rahul.
Ei ole rahul, sest vanemad on mures Eesti koolides valitseva õhkkonna, koolivägivalla ja meelemürkide pärast.
Ei ole rahul, sest õpetajatele ei meeldi nende ameti positsioon Eesti tööturu väärtusruumis ja palgasüsteemis.

Ei ole rahul, sest ettevõtjad ei saa vajalikul hulgal nende vajadustele vastavaid noori spetsialiste.
Ei ole rahul, sest õpilased kurdavad, justkui õpetataks neile koolis asju, mida neil elus kunagi vaja ei lähe.
Ei ole rahul, sest kogu ühiskond tajub juba liigagi selgelt, et Eesti koolides antav hariduse kvaliteet on regiooniti liiga kõikuv, mis oma masendaval kujul kajastub ka Eesti koolide pingerivides.
Ei ole rahul, sest Eesti kõrgharidussüsteem on nõudluspõhine ja mitte täiel määral riigi pikaajalisi vajadusi arvestav.
Ei ole rahul, sest Eesti haridussüsteem võiks olla edukam oma põhiülesandega toime tulemisel.
Ja selleks põhiülesandeks ei saa olla muu, kui valmistada noored ette tegema iseseisvaid, läbikaalutud ja tarku valikuid. Valmistada neid ette iseseisvalt mõtlema.
Ma loodan, et täna ja tulevikus otsime me ühiselt vastuseid nii neile kui teistele küsimustele. Ühiskondlik ootus muutuste järele on suur. Leidkem siis need lahendused. Jätame alles kõik hea ja väärtusliku, mida Eesti haridussüsteem eneses kätkeb. Aga vaadakem ka selge pilguga tulevikku.

Hea haridus on Eesti usk. Selle toel oleme mitu korda üles ehitanud oma riigi. Ainult hea hariduse toel saame oma riiki tugevamaks ja paremaks teha.

Eesti Koostöö Kogu harta foorumi "Eesti hariduse tulevik - võimalused ja valikud" avasõnad

Milleks õpioskused?

Juba aastaid kirjutavad ja räägivad hariduse trendiinimesed, et tegelikus elus toimetulekuks peaks kool kaasa andma 2 aaret: äratatud loovus ja õpioskused. Esimene neist aitaks tänapäeva kontekstis olla leidlik, eristuv ja ainulaadne nii töö- kui isiklikus elus ning teine toetaks ellujäämiseks vajalikku elukestvat valmisolekut õppida.

Tiia Pedastsaar:

ÕPPIMA ÕPPIMINE
Õppimise edukus sõltub õppija oskusest õppida. Oskus õppida on tihedalt
seotud enesetunnetuse, õpiprotsessi teadvustamise ja enesehinnanguga. Õpilane õpib
oma õppimist juhtima: seadma eesmärke, õppimist kavandama, jälgima oma
õppimisprotsessi, kontrollima ja hindama oma õpitulemusi ning oma tegevust
korrigeerima.

ÕPPIMA ÕPPIMINE on tundmaõppimine, kuidas toimub õppimine. Õppija
teab, kuidas tema peaks õppima. Tänapäeval on vajalik olla teadlik ja aktiivne õppija, teadmiste hankija, töötleja ja hindaja. Teadmine pole veel oskus!


NB! Peagi kirjutab õppejuht Sirje lähemalt teemal: "Mis on õpioskused?"

Esa Saarineni ja Kirsti Lonka mõtted õppimisest

"Inimene tahab elada tähenduslikku elu ja seda koos teistega. Inimene tahab õppida. Ent eelduseks on, et ta saab loa olla täielikult tema ise, et ta saab ise kogeda ja läbi elada ennast tundeolendina ja väärtusi aistva olendina."

"Õppimise põhiküsimus on, mil viisil inimene end juhib."

"Õppimine toimub piiridel."

"Õppimise ime on usk sellesse, et inimese olemus on imeline, läbimurrete nähtamatu keskus."

"Õpetamise määr ei määra õppimise määra."

"Mõtlemine on oluline, veelgi olulisem on teisitimõtlemine."

"Tähtsam kui kindlad teadmised, on oskus genereerida uusi ideid
ja võime teha ka vähesega imesid."

"Õpib see, kes usub, et õppimisel on mõtet."

Kas TERA on õppiv organisatsioon?

S.C. Goh (1998) näeb viit strateegilist olulist aspekti, mis on iseloomulikud õppivale organisatsioonile:
1) missiooni ja visiooni selgus ja nende toetamine,
2) jagatud juhtimine ja töötajate kaasamine otsustusprotsessidesse,
3) uute asjade katsetamist toetav kultuur,
4) teabevahetus teiste organisatsioonidega,
5) töö väiksemates rühmades ja koostöö.

Milleks olla õppiv organisatsioon?
Maailma areng ei ole enam lineaarne, ennustatav ja pidev, pigem on see katkendlik, plahvatuslik, ettearvamatu protsess. Nüüdisaegset keskkonda kirjeldatakse terminites üllatuslik, turbulentne, keeriseline, kaootiline. Üllatuslikus maailmas on õppimise põhiküsimuseks uute teadmiste, uute oskuste loomine. Põhjus on lihtne: seda teadmist, kuidas enneolematus olukorras toimida, ei ole mitte kellelgi, seda ei saa kusagilt võtta, sellepärast tulebki see endal luua ja seda igas uues olukorras ikka uuesti ja uuesti.

Allikas: HTM artiklite kogumik "Õppeasutuse sisehindamine 2008", artikkel "Õppeasutus kui õppiv organisatsioon" (autorid Haari Roots ja Ene-Silvia Sarv, toimetaja Krista Loogma)