Lõpetasin "Tähetüdruku" lugemise eile, ööl enne tolerantsuse päeva. Tahan teiega jagada leitud mõtteid, mis peidetud tsitaatidesse.
Ning siis maateaduse tunnis kuulsin ma tema nime: "Tähetüdruk".
Tahtsime ta määratleda, lahti harutada, nagu tegime üksteise puhul, ent näis, nagu ei pääseks me mööda sõnadest "veider" ja "kummaline" ja "lollakas". Ta käitumine lõi meid tasakaalust välja.
Kevin hüüatas: "Nagu hoopis teine liik!" --- Archie: "Vastupidi, ta on üks meie hulgast. Kõige suuremal määral. Ta on rohkem kui me ise. Ta on seda, arvan ma, mis me tõeliselt oleme. Või olime."
Kogu päeva oli Tähetüdruk raha maha poetanud. --- "Ma vihkan münte," ütles ta. "Need on nii tülikad." "Kas sa saad ikka aru, kui palju raha sa niimoodi aasta jooksul minema viskad?" küsisin ma. "Aga kas sina ikka oled näinud väikese lapse nägu, kui ta silmab kõnniteel penni?" küsis tema.
Olin sidunud end ebapopulaarse isikuga. Selles seisnes mu kuritegu. --- Ent ülejäänu oli vaikus, teine kõrb lisaks sellele, milles ma juba elasin, kus "tere" oli sama harv kui vihm. Hommikul enne esimest kella tulin kooliõue ja ainus, mida ma nägin, olid kuklad. Kõik trügisid minust mööda teisi hõigates. Uksed sulgusid mu nina ees. Oli naer ja oli lõbu, ent see hüples minust üle nagu lame kivi mööda veepinda.
Tähetüdruk oma võilillekollases kleidis näis hõljuvat mööda promenaadi. Ta istus külgkorvi, lilledega ülekülvatud jalgratas veeres öhe ja see oli viimane, mida keegi meist kunagi Tähetüdrukust nägi.
Aitäh selle raamatu märkamise ja soovitamise eest, Mari-Mall!
Ning siis maateaduse tunnis kuulsin ma tema nime: "Tähetüdruk".
Tahtsime ta määratleda, lahti harutada, nagu tegime üksteise puhul, ent näis, nagu ei pääseks me mööda sõnadest "veider" ja "kummaline" ja "lollakas". Ta käitumine lõi meid tasakaalust välja.
Kevin hüüatas: "Nagu hoopis teine liik!" --- Archie: "Vastupidi, ta on üks meie hulgast. Kõige suuremal määral. Ta on rohkem kui me ise. Ta on seda, arvan ma, mis me tõeliselt oleme. Või olime."
Kogu päeva oli Tähetüdruk raha maha poetanud. --- "Ma vihkan münte," ütles ta. "Need on nii tülikad." "Kas sa saad ikka aru, kui palju raha sa niimoodi aasta jooksul minema viskad?" küsisin ma. "Aga kas sina ikka oled näinud väikese lapse nägu, kui ta silmab kõnniteel penni?" küsis tema.
Olin sidunud end ebapopulaarse isikuga. Selles seisnes mu kuritegu. --- Ent ülejäänu oli vaikus, teine kõrb lisaks sellele, milles ma juba elasin, kus "tere" oli sama harv kui vihm. Hommikul enne esimest kella tulin kooliõue ja ainus, mida ma nägin, olid kuklad. Kõik trügisid minust mööda teisi hõigates. Uksed sulgusid mu nina ees. Oli naer ja oli lõbu, ent see hüples minust üle nagu lame kivi mööda veepinda.
Tähetüdruk oma võilillekollases kleidis näis hõljuvat mööda promenaadi. Ta istus külgkorvi, lilledega ülekülvatud jalgratas veeres öhe ja see oli viimane, mida keegi meist kunagi Tähetüdrukust nägi.
Aitäh selle raamatu märkamise ja soovitamise eest, Mari-Mall!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar